Elulugu

Sündisin 10. veebruaril 1946. aastal Tallinnas. Lõpetasin 1978 Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Töötasin aastatel 1974-1984 ajaloolasena Tallinna Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonis, 1984-1990 “Kommunaalprojektis”, 1990-1992 A/S “Vana Tallinn” ning alates 1992.-2011. Tallinna Eeslinna Uurimisbüroos. Alates 2012. aastast töötan vabakutselise ajaloolasena.

Varasem huvi ajaloo vastu

Üsna noorena pakkus mulle suurt huvi see, mis asus ühes või teises kohas varasemal ajal. Elasin Lilleküla kandis ja praegu, kui on trükiks ettevalmistamisel Lilleküla nõukogude perioodi raamatut, olen paljudele tolleaegsetele küsimustele kuhjaga vastuseid saanud. Huvi varasema linnamaastiku vastu tõi mind maakaartide juurde, sest sealt sai alati kontsentreeritut ülevaadet ja võimalust oma teadmisi lokaliseerida.

Meie kandi poiste hulgas oli neid, kes tundsid huvi ajaloo vastu. Pean silmas eelkõige Metalli tänaval elanud Rein Starkopfi. Mäletan, et 12 aastaselt lugesin Aleksei Tolstoi raamatut „Peeter Esimene“. Raske oli mõista miks julma ja hoolimatut peategelast idealiseeriti. Tegin järeldusi, et nõukogude retoorika on tegelikult kattevarjuks kõige tavalisemale imperialismile. Hakkasin kriitiliselt suhtuma välisuudistesse, mis isegi mulle näis tugevasti kallutatud. Kuna Stalini ajastust ei olnud palju aega mööda, siis oli kerge mõista alternatiivsete hoiakute puudumist, sest see suruti ka hiljem julmalt maha. Probleeme see muidugi ei peitnud, pealegi üht-teist varjatud imbus niikuinii läbi. Et rohkem teada teistest maadest, lugesin palju ajaloost, erinevatest maadest, riigitegelastest. Olin vähemalt 15. eluaastast suur raamatute laenutaja praegusest Tallinna Keskraamatukogust. Palju süvendas silmaringi ka postmarkide kogumine. Esimeseks teemaks olid maailma riigid. Siia alla kuulusid ka tolleaegsed kolooniad, kes samuti andsid välja postmarke. Praegugi mäletan Aafrika ja Okeaania riike enamasti vanade nimede järgi.

Huvi Tallinna eeslinnade mineviku vastu

1975. aastal läksin tööle praegusesse Tallinna Linna Kultuuriväärtuste Ametisse, mis tollal kandis Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsiooni nime. Püüdsin forsseeritult suurendada teadmisi vanalinnast. Kuna selle asutuse tööde pearõhk oli Vanalinna majade kaitse, siis tegin iga majaga tutvust, algul vanade jooniste, seejärel kohapealse vaatlustega. Vanalinn on oma väärtuste poolest tõepoolest ammendamatu ja siin jätkus tegevust paljudele. Mulle oli järjest enam vastuvõtmatu terava piirijoone tõmbamine Vanalinna ja kõige muu vahele, mis jäi väljapoole muinsuskaitse ala. Nüüd tagant järgi arvan, et selle põhjuseks oli mitmeid asjaolusid. Esiteks Nõukogude ajal püüti igati alahinnata Eesti Vabariigi aja saavutusi, teiseks elamumajandus oli kõikjal alafinantseeritud ning eeslinnade majade remondiks ei jätkunud raha. Samas linnaehitajad otsisid palavikuliselt uusi võimalusi, et hoonestustihedust suurendada puitasumite arvel. Suureks ja lühinägelikuks karuteeneks puitmajade piirkonnale oli piirdeaedade massiline lammutamine 1960. aastate keskel. Varsti kujunes selle tulemusena ilusate aedade ja hooldatud hoovide asemele hooldamata kõnnumaad, kuhu siin-seal rajati ilmetuid autogaraaže, taara vastuvõtu punkte või hoopis kõrgemaid hooneid. Puitmajadele ei mõjunud hästi ka suuremate korterite tükeldamine vaheseintega, vanglast vabanenud inimeste majutamine puitmajadesse ning remonditööde vähesus ja vilets kvaliteet. Arhitektide ringkonnast hakati nende muutuste tulemusena kõiki puitasumeid nimetama „kõdurajoonideks“, kuid see oli tagajärg, mille põhjustest ei tahetud rääkida.

Otserääkimine ja tegutsemine polnud Nõukogude ajal lihtne. Samas sai korduvalt kokku puutuda selliste inimestega, kes püüdsid tolleaegse süsteemiga kohaneda. Paraku sattusid kõik need, kes rääkisid, mõtlesid ning tegutsesid eri suundades, paratamatult ummikusse. Vahepealset varianti polnud olemas. Rääkimine eeslinna väärtustest jääb tulemusteta, kui selle kohta reaalne ja arvestatav tõestusmaterjal puudub. Kuna silmapiiril ei olnud kedagi teist, kes sellega piisavalt aktiivselt tegeles, hakkasin ise sellega tõsisemalt tegelema. Juba esimeste uurimiste tulemusena sattusin kullasoonele. Algul oli pearõhk puitmajade igakülgsel uurimisel. Eeslinna ajalugu oli siis vaid prelüüdiks puitarhitektuuri teemale. Nägin, et muinsuskaitse süsteem ei võimalda selle tööga maksimaalselt tegeleda ning seetõttu otsustasin üle minna Projekteerimisinstituuti „Kommunaalprojekt“. Sellest ajast tänaseni olen ise algatanud uurimistöid, ise püstitanud endale maksimalistlikud eesmärgid ning ise ka neid täitnud. „Kommunaalprojektis“ oli vabam õhkkond ning esimeseks suuremaks tööks oli Tallinna kesklinna läheduses asuvate erineva miljööväärtusega puitasumite piiride määramine. Tervikliku struktuuriga puitasumite piirid ühtisid 100 %-liselt hiljem moodustatud miljööväärtuslike hoonetega. Teiseks suuremaks tööks oli „Kalamaja hoonestuse kujunemine“. Seda sai koostatud kvartalite kaupa ning iga krundi arengut kirjeldasin vanimatest andmetest tänapäevani. Päeval ja õhtul koostasin teksti, valmistasin skeeme ning korraldasin fotografeerimisi. Järgmisel päeval kogu sektor oli ametis nende materjalide vormistamisega. Kokku moodustus nendest ligi 20 mahukat kausta. Kolmandaks suureks tööks oli Süda-Tatari puitasumi uurimine. Kogusin selle piirkonna kohta ajaloolisi andmeid, tutvusin kogu asumi (umbes 120 maja) interjööriga ning inventeerisid ja hea sõber Koit Väinsalu fotografeeris sealseid väärtusi.

Selle kõrval avaldasin rohkesti artikleid ka ajakirjanduses. Esimene lugu ilmus 8. aprillil 1983. aastal ajalehes „Sirp ja Vasar“ ning see kandis „Äärelinnad vajavad kaitset“ nime. Esimene pikem artikkel ilmus 1991 juulis kui avaldasin ajalehes „Õhtuleht“ järjeloo Kopli ajaloost läbi 16 ajalehenumbri. See kujunes eeltööks esimesele raamatule „Kopli. Miljöö, olustik, kultuurilugu 1918–1940“, mis ilmus 1995. aastal. Raamatu II täiendatud väljaanne ilmus 2002. aastal. „Kalamaja ajalugu“ ilmus 1996. aastal, seejärel ilmus „Lasnamäe ajalugu“ (1998), „Pelgulinn. Kultuurikeskkonna kujunemine ja areng“ (2000), „Süda-Tatari puitasum. Haritlaste linnaosa Tallinnas“ (2004), „Tallinn. Aeg ja muutused“ (2006), Jalutaja teejuht. Põhja-Tallinn ( 2006), „Autobussiliiklus Tallinnas“ (2007), „Jalutaja teejuht. Pirita“ (2008), „Aegna“ (2008), „Jalutaja teejuht. Kadriorg“ (2011), „Lilleküla ajalugu 1940. aastani“ (2011), „Mustamäe ajalugu 1960. aastate alguseni“ (2012)

Isiklik elu

Hobid – varasemal ajal matkasport. Juba 1960. aastate algul tegime kaks umbes 1000 km pikkust jalgrattamatka mööda Eesti ja Lätimaad, 1970.-1980. aastatel osalesin kümnekonnast suvisest raskuskategooria mägimatkast (Altai, Uraalid, Sajaanid, Kaukaasia, Koola) ning osalesin 1970. aastatel kahest talvisest matkast Hibiini mägedes telgis ööbimisega.

Hiljem kui 1990. aastate algul tekkisid vabamad olud asendusid matkad reisimistega. Kuhugi reisile minnes olen teinud eelnevalt korraliku kodutööd, et näha võimalikult palju tutvuda kohalike vaatamisväärtustega. Kõige kaugem paik, kus mul on õnnestunud viibida oli Brasiilia. Mulle meeldivad kõige enam need linnad või maapiirkonnad, kus on tänaseni säilinud ajalooline hoonestus ning harmooniline kooslus.

Minu isa töötas peamisel kahel alal, s.o. autojuhina ning kellasepana. Ta tegi kellassepa tööd veel 85 aastasena. Tema üheks suureks eripäraks oli hea tervis. Ema jutu järgi polnud ta kunagi haige olnud. Minu emal oli kunstianne, kuid kolme lapse kasvatamise kõrval ei saanud ta seda realiseerida.

Olen abielus juba 45 aastat. Meil on abikaasa Annega kaks tütart, mõlemad on abielus ning meil on heameel 5 lapselapse üle.